Veetnud 4 kuud Kreekas, pean tõdema, et hoolimata laastavast kriisist, on paremat kohta puhkuse veetmiseks Euroopas praegu raske leida: odavam kui muidu, maitsemeeli pidevalt ärkvel hoidvad hõrgutised ning suvisele leitsakule leevendust toov õrn meretuul. Selle kõige juures ei pea puudust tundma ka ekstreemsuste otsijad - Ateenas võib "kriisituristina" ühelt demonstratsioonilt teisele minna, vasakpoolsesse anarhiamekasse Exarchia linnaossa sukelduda või hoopis õhtuse linna pahupoolega Omonia väljaku ümbruses tutvust teha ning kõige selle juures end eurooplasena veel üsna turvaliselt tunda - tegevust jätkub igale maitsele!
Kreeka ei unusta traditsioone:
Kes soovib kaootilisest liiklusest ning meeleavaldajate vilehüüetest pisut pead tuulutada, võib julgelt tee ette võtta ühele tuhandetest Kreeka saartest. Hoolimata hoogsalt ligemale hiilivast 21. sajandist, on suurem osa saari säilitanud palju arhailisust ning väiksed lambaid karjatavad karjused mägede ning oliivipuu salude taustal tuletavad meelde kirjeldusi ajalooõpikust ning varemetesse vajunud templid ning iidsed amfiteatrid annavad sellele pildile veelgi juurde!
Nagu iga kreeklane, valisin ka mina omale südamelähedaseima saare välja ning selleks saab vaieldamatult Türgi ranniku lähedusse jääv Ikaria. Saar, kuhu juurde Ikarus kunagi kukkus, kui ta Kreetat tulles isa keeldu eirates liiga kõrgele lendas ja oma vahast tiivad sulatas, on nii ilus, et lugu kõrgemale ja kõrgemale minevast Ikarusest, et seda ilu oma silmaga kaeda, tundub vägagi teemakohane.
Eesimese öö jooksul kosutasin end Nasi hipiderannas, kus vette suubuv kanjon ning kilomeetreid pikad telkide ja bambusonnide read annavad märku, et aeg on seisma jäänud. Inimesed, kes siia tulevad, võivad jääda päevaks, nädalaks, aga ka kuudeks! Pärast kella küsimist kalju otsas päikesetõusu vaatama tulnud noormehelt sain aru, et siin saarel kella ei vaadata - aeg kulgeb omasoodu ja millegi üle muretsemise üle pole vähematki põhjust!
Saare tipp-atraktsiooniks peetakse aga pea et igal õhtul toimuvaid jumalaemale pühendatud Panagirisid ehk rahvatantsuõhtuid, kus suur osa saarerahvast kokku tuleb ning läbi öö parima Kreeka toidu ning rahvusmuusika taustal hilise hommikuni tantsu keerutab. Vaadates enam kui 80-aastaseid rõõmsameelseid taatisid ja memmesid, kel ka pärast 40-minutilist hoogsat tantsurkat küll ei saanud, hakkasin pisut taipama, miks inimesed Ikarial keskmistest eurooplastest enam kui 10 aastat kauem elavad!
Jättes Ikaria igavese elu saladused, külastasin tagasiteel ka 2 väga eriilmelist saart: Küklaadide saarestiku keskosas asuvat Mykonost, kus võib süüdimatult parimates baarides ning ööklubides aega kulutada ning suve kõikvõimsusele au anda ning imeväikest Delost, mis antiikvaremete merena mõjub nagu Kreeka Pompeij. Saare pühadusele viitab see, et omal ajal oli saarel keelatud isegi sündida ja surra ning siiani on saare ainukesteks püsielanikeks kummitusvaremete kohal ringi siblivad sisalikud.
Ateenas jätkub tegevust kogu aeg:
Kes peab 4 kuud Ateena pealinnas veetma, ei tohiks muret tunda - tean ma nüüd - sest hoolimata oma esialgsest hallikast tolmusest välimusest on tegu äärmiselt kirju ning elava linnaga. Minu kodu asus keset Euroopa kõige tihedamini asustatud piirkonda - linnaosas nimega Kypseli, kus majad tõesti üksteist piltlikult öeldes kallistavad. Ateena kõige multikultuursema linnaosana võib seal igal sammul kohata restorane igast maailma nurgast ning inimesi kõiksugu erinevaid keeli rääkimas - tõelise rahvaste paabli keskel võib aga üsna turvaliselt jalutada ka öösel ning soovi korral ka mõnda hilisöissese tavernisse või konditriärisse sisse astuda. Enne seda tasub aga üle vaadata Monastiraki linnaosa oma kitsaste tänavate ning pöörasena näiva väljakuga, mis hilisel õhtul muutub tõelisek show-lavaks. Kel soovi aga rohkem külaidülli nautida ning ronimist ei karda, võib ette võtta tee mööda järske akropoli nõlvu ning istuda mõne Anafiotiki saareidülli meenutava maja müüril ning vaadata alla miljonilinna tuledekumale ning selja taga kõrguvale mitmetuhande aasta tagusele imele, mis iga tõelise ateenlase siiani uhkusest pakatama paneb.
Meri, toit ning muusika:
Kõige enam tasub Kreekasse minna kindlasti Euroopa puhtaima mere, lihtsa kuid keelt alla viiva toidu ning rahvamuusika pärast. Neid kõike annab suurepäraselt kombineerida, istudes sumedal õhtupoolikul mõnes mereäärses tavernis, lastes endale ette kanda kõike alates värskest hooajalisest salatist rohke fetajuustuga, lõpetades sidrunimarinaadis küpsenud lambaliha ning kuldpruuniks küpsenud filotaignast valmistatud kataifiga. Kui selle kõige juurde kuulub ka elav Kreeka muusika ning tants, siis võib kindel olla, et lisaks toiduelamusele on garanteeritud ka kultuuriliselt rikastav kogemus. Kreeklased söövad aeglaselt ning naudivad õhtusööki kui omamoodi rituaali, selle asemel, et toitu endale kiiresti ja süüdimatult kurgust alla kugistada. Muusikal on selle juures oma roll ning seda kõike saab mõista ainult ise mõnes sellistest tavernitest maha istudes ning tundes, kuidas aeg peatub.
Kreeka kutsub tagasi:
Pärast 4 kuud mööda jumalate maad seiklemist ning põhjamaisesse Eestisse tagasi pöördumist tunnen, et osake seda muretut ja igavest päikesekultuuri jäi minuga ning kui ma Tartu Kaubamajas Kreeka jogurtit näen, muutun rõõmsaks ning mõtlen: `Οο, η ορέα Ελλάδα μου!` (Oh, minu ilus Kreeka).
Kreeka ei unusta traditsioone:
Kes soovib kaootilisest liiklusest ning meeleavaldajate vilehüüetest pisut pead tuulutada, võib julgelt tee ette võtta ühele tuhandetest Kreeka saartest. Hoolimata hoogsalt ligemale hiilivast 21. sajandist, on suurem osa saari säilitanud palju arhailisust ning väiksed lambaid karjatavad karjused mägede ning oliivipuu salude taustal tuletavad meelde kirjeldusi ajalooõpikust ning varemetesse vajunud templid ning iidsed amfiteatrid annavad sellele pildile veelgi juurde!
Ateenas jätkub tegevust kogu aeg:
Kes peab 4 kuud Ateena pealinnas veetma, ei tohiks muret tunda - tean ma nüüd - sest hoolimata oma esialgsest hallikast tolmusest välimusest on tegu äärmiselt kirju ning elava linnaga. Minu kodu asus keset Euroopa kõige tihedamini asustatud piirkonda - linnaosas nimega Kypseli, kus majad tõesti üksteist piltlikult öeldes kallistavad. Ateena kõige multikultuursema linnaosana võib seal igal sammul kohata restorane igast maailma nurgast ning inimesi kõiksugu erinevaid keeli rääkimas - tõelise rahvaste paabli keskel võib aga üsna turvaliselt jalutada ka öösel ning soovi korral ka mõnda hilisöissese tavernisse või konditriärisse sisse astuda. Enne seda tasub aga üle vaadata Monastiraki linnaosa oma kitsaste tänavate ning pöörasena näiva väljakuga, mis hilisel õhtul muutub tõelisek show-lavaks. Kel soovi aga rohkem külaidülli nautida ning ronimist ei karda, võib ette võtta tee mööda järske akropoli nõlvu ning istuda mõne Anafiotiki saareidülli meenutava maja müüril ning vaadata alla miljonilinna tuledekumale ning selja taga kõrguvale mitmetuhande aasta tagusele imele, mis iga tõelise ateenlase siiani uhkusest pakatama paneb.
Meri, toit ning muusika:
Kõige enam tasub Kreekasse minna kindlasti Euroopa puhtaima mere, lihtsa kuid keelt alla viiva toidu ning rahvamuusika pärast. Neid kõike annab suurepäraselt kombineerida, istudes sumedal õhtupoolikul mõnes mereäärses tavernis, lastes endale ette kanda kõike alates värskest hooajalisest salatist rohke fetajuustuga, lõpetades sidrunimarinaadis küpsenud lambaliha ning kuldpruuniks küpsenud filotaignast valmistatud kataifiga. Kui selle kõige juurde kuulub ka elav Kreeka muusika ning tants, siis võib kindel olla, et lisaks toiduelamusele on garanteeritud ka kultuuriliselt rikastav kogemus. Kreeklased söövad aeglaselt ning naudivad õhtusööki kui omamoodi rituaali, selle asemel, et toitu endale kiiresti ja süüdimatult kurgust alla kugistada. Muusikal on selle juures oma roll ning seda kõike saab mõista ainult ise mõnes sellistest tavernitest maha istudes ning tundes, kuidas aeg peatub.
Kreeka kutsub tagasi:
Pärast 4 kuud mööda jumalate maad seiklemist ning põhjamaisesse Eestisse tagasi pöördumist tunnen, et osake seda muretut ja igavest päikesekultuuri jäi minuga ning kui ma Tartu Kaubamajas Kreeka jogurtit näen, muutun rõõmsaks ning mõtlen: `Οο, η ορέα Ελλάδα μου!` (Oh, minu ilus Kreeka).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar